Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
10°
Tõrva
Võru
10°
Põlva
10°
Otepää
11°
Tartu
10°
Antsla
10°
Valga
10°
Räpina
10°
Tõrva
10°

Kuidas mind tabas eluaegne uisupisik

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Autor Räpina paisjärvel/Võhandu jõel uisutamas. Foto: erakogu

Eakas uisutamisentusiast Põlvamaalt Räpinast kirjutab, kuidas tema juba varakult oma lemmikspordiala avastas ning mismoodi möödunud aegadel tritsutamine käis.

Väikese poisina oli mul hea meel, kui isal vikat katki läks, sest siis sai sellest teha uisu. Katkine vikat tuli lüüa puuklotsi sisse, köita nööriga klotsiotstest kinni ümber jala ja oligi uisk valmis.

Meil oli sauna taga kolm linaleotustiiki, millele tekkis külmaga jää peale, ja seal oli hea esimest uut uisku proovida. Eriti lõbusaks läks siis, kui 1953. aastal Räpinasse kolisime. Korterisse saime aadressil Rahvamaja tänav 14, mis asus jõest kiviviske kaugusel. Sealt see uisutamishuvi mul tärkas.

Mäletan, kui ema ostis endale läikivad kummikud. Mina palusin need endale, kinnitasin kontsadele rauad alla, et saaks uisku kinnitada. Tuli varvaste kohale painutada uiskude alt traadist kõrvad, siis siduda nööriga mõlemad traadiotsad kokku. Kummik oli nii pehme, et jalale sai haiget, aga suur tahtmine oli uisutada. Tol ajal saapaid ei olnud. Need olid minu esimesed veneaegsed uisud, mis olid nii madalad, et sõites kraapisid külgedega jääd. Mõnel poisil olid juba Nurmised, vaat need olid uisud! Hiljem ostsin endale Petserist kiiruisud, maksid 1.80 rubla. Sõbra käest sain jalgpallisaapad, võtsin neilt korgid alt ja panin uisud alla. Oli alles minek!

Vana koolimaja poolne luht oli nii ära külmunud, et isegi haugid olid jää sisse elu jätnud. Isekallutajad sõitsid liiva- ja kruusakoormatega mööda jõge. Tehnikumi (Räpina aiandustehnikum, praegu aianduskool – toim) kehalise kasvatuse õpetajal Heikla Tamaril tuli mõte: kui jää koormaga isekallutajat kannab, siis kannab ka teehöövlit. Et oma ideed teostada, tuli luba küsida teedevalitsuselt. Höövel teeb jääl ringi ära ja ongi uisuväli olemas. Mõõtsime igaks juhuks jää paksuse ära, selleks oli üle 50 cm. Kuna olin kõige aktiivsem uisutaja, kutsus Tamar mind endale abiks, et tulevikus uisuvälja korras hoida. Tänu meie ettevõtlikkusele sai plaan teoks.

Natuke statistikast: vana koolimaja poolsele jõele oli tehtud neli uisuvälja, tehnikumipoolsele jääle aga kaheksa. Kõige meeldivam uisuringrada asus tehnikumi juures: mida paremat veel hing ihkab, kui uisuväli oli valgustatud ning meeleolu aitas luua tehnikumi teiselt korruselt kostev plaadimuusika (seal asub praegu muusikakool). Saime alevipoistega uusi sõidunippe – nägime, kuidas õige uisutamine peab välja nägema, kui siia tulid treenima spordiühingu Jõud uisusportlased treener Herbert Ranna juhendamisel. Uisutasime sportlastel sabas nii kaua, kui jaksasime. Tihti sai ennast kella kolmeni öösel uisurajale unustatud. Tol ajal püsis jää lumevaba kaks-kolm nädalat järjest.

Uisutamine oli väga populaarne, suuri ja väikesi huvilisi oli jääl alati. Kui uisuväli asus kiriku lähedal, käisime sõbraga, uisud jalas, kirikuaia kõrval asunud Rohelises Konnas lõunat söömas. Ei saanud ju aega raisata kojuminekule, sest uisuaeg oleks kaotsi läinud. Tellisime alati kartulit, hapukapsast ja viinerit.

Selle pika uisutamisaja jooksul oli ka üks tõsine surmaga silmitsi seismise juhtum. See oli tehnikumi juures, kui ma sõitsin suure kiirusega veski poole. Ma ei pannud oma tuhinas tähele jääl olevaid pragusid. Uisk libises mööda pragu lüüsi vaba vee suunas, sinna oli ainult neli-viis meetrit. Äkki kärgatas pähe mõte: kui nüüd välja ei pööra, siis ei pääsegi! Võtsin kogu oma jõu kokku, keerasin kogu kehaga nii tugevalt, et uisu tagumine nurk murdus ja sain praost välja.

Selles ajast on need murdunud otsaga uisud mulle veel kallimad!

Uisuväljade hiilgeaeg ei kestnud kaua. Ühel hetkel tehnikum enam uisuplatse ei rajanud, sest uisuhuvilisi polnud. Hiljem võttis vald selle asja enda peale ja tegi liumäe koolimaja juurde korvpalliplatsile. See oli väga väike plats, kuhu peale väikeste laste teised enam ei mahtunud. Prooviti veel teha keskkooli staadionile uisuringe. Lumi sõideti plaadiga kinni, vaadiga toodud vesi lasti peale, see külmus nii konarlikuks. Sõitsin seal prooviks, väga konarlik, täit ringi sõita ei saanud ja inimesed, kes olid sõitma tulnud, loobusid sellest. Sellest ajast otsustasin teha ise oma uisuplatsi jõe peale. Töötasin EPTs ja lasin teha keevitajatel endale kergest plekist lumesaha jääraja tegemiseks.

Uisutamine oli minu jaoks nagu haigus ehk sõltuvus: annad sõrme, võtab käe.

Pensionieas uisutasin ka Tartu Lõunakeskuse uisuväljal ja Tartu lauluväljakul koos lastelastega, kui jalad veel kandsid. Olen sõitnud kokku 59 aastat, rohkem reuma ei lasknud. Proovisin veel mõned aastad tagasi sõita rulluiskudel, aga nüüd sõidan hoopis rulaatoriga!

Nägin dokumentaalfilmi Hollandi vanuritest, kes tulevad kanalite äärde, katsuvad jalaga, kas jää kannab, uisutavad käest kinni hoides ringi ja rõõmustavad nagu lapsed, kuigi on ise üle 80 aasta vanad. See on uisupisik, mis neis ikka veel pesitseb. Kui jõele tekib jää, tuleb nagu värin sisse, tahaks ka minna ja sõita nagu vanasti. Kiiruisud on veel alles, aga tervis ei luba!

 

Autor: KALJU-JOHANNES KULLERKUPP
Viimati muudetud: 04/03/2021 08:57:01

Lisa kommentaar


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on boolean in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/test/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/test/htdocs/index.php on line 247